Terve mõistusega inimesele selline mõte ei tule. Ettevõtlus on aeganõudev - eriti neile, kes töötavad ka põhitöökohal. Kuid kaine mõistus pole nende jaoks, kes unistavad teha rohkem. Ilmselt seetõttu otsustasin ka teise ettevõttega tegelemise kasuks.
⠀
Minu esimene äri
2015. aastal asutasime lühiajalise kinnisvara rendiga tegeleva firma ja nüüdseks oleme sellega juba mõnda aega tegelenud. Tol ajal olid populaarsed põgenemistoad. Pärast esimest kogemust nende tubadega olin positiivselt meelestatud. Mulle meeldis mitte ainult kogemus ise, vaid ka ärimudel. Lühiajalise kinnisvara rendi pealt teenisime 50 eurot öö kohta, aga siin andsid külalistetoad võimaluse teenida 50 eurot tunnis. Väga tulus teenistus, kuid jätsin kõrvale idee selles osas midagi ette võtta - kuna sel tegevusel on piiratud turg. Turg on piiratud linna elanikega - teist korda keegi samas toas enam ei mängi.
⠀
Kuidas tekkis idee teha külalistetuba?
Nalja pärast viskasin fraasi, et mis siis, kui avame oma põgenemistoad? Mängu juhtinud administraator osutus omanikuks ja ütles naerdes, et just selle lausega mõtlesid nad esimest korda oma toad sõpradele avada.
⠀
Jõusaalis olles tekkis mõte, et meil on väga head tuttavad vanadest unetuse ja öövalve projektidest. Ja nendega suhtlemine ei teeks paha. Juba esimesel kõnel nendega selgus, et neil on juba teises linnas külalistetuba ja nad võtaksid hea meelega uusi projekte uues linnas.
⠀
Sellest hetkest alates hakkasime planeerima. Nad analüüsisid väga põhjalikult aruandeid turul saadaolevate ettevõtete kohta. Nad hakkasid arvutama majandust ja "läbi murdma", milline on külastatavus konkurentidel.
Üldiselt saime vajaliku info. Vaatasime, kuidas konkurentide - Claustrophobia, Ingame - põgenemistubade numbrid näitasid, et saab head raha.
Algus ja esimesed toad
Investeerisime 14k, avasime firma ja läksime ruume otsima. Me ei otsinud neid väga pikalt, ehkki tänu partneri üldisele innule ja andekusele läksid paljud võimalused lühikese ajaga mööda. Leidsime ühe keerulises seisukorras, kuid otse kesklinnas ning 160 ruutmeetriga ruumi koos ja imeliste bänneritega sissepääsu juures.
Algas kiire planeerimine ja remont. Üldiselt võib remondist kirjutada eraldi artikli ja nagu ikka juhtub, siis ehitajatega ei vea. Meil oli ka pretensioone ehituse kohta. Kes oli kallis, kes tegi halba tööd. Kuid meie jõud ei raugenud isegi pärast halbu ehitajaid.
⠀
Lõpuks saime veebruariks ruumid korda. Ja aprillis oli võimalik esimesi kliente vastu võtta. Meid julgustas sissetulek. Põgenemistuba võiks toota 350 eurot päevas.
Esimesed raskused
Kahjuks ootasid meid järgmisel hetkel raskused. Esimene ruum anti meile ruumide plaanide ja selle arendamise ning väljaehitamise seisukohalt väga lihtsalt. Kopeerisime olemasoleva ruumi, kus oli kõik teada. Raskused tekkisid täiesti uue planeerimisel - ventilatsioonifunktsioonid, väike ruum, automaatika -viimane tuli Peterburist kohale vedada. Seadmete kogumine ja ülepinge, mis lõi elektroonika välja ja ei lasknud rahus toimetada. Probleemid algasid partneritega, kuna meie plaanid hakkasid ajagraafikust välja jooksma. Samuti on jõudude jaotus muutunud kaugelt ebaühtlaseks.
Läbikukkunud ajakava tähendab kohe kaotatud raha ja uut hädaolukorra planeerimist. Meid tervitas karm reaalsus. Lisaks tegime mõned valed värbamisotsused. Töötajad olid juba palgatud, üks tuba tõi raha sisse ja uus oli kohe-kohe valmimas - aga iga hilinemine tähendas, et majanduslikult saime kõvasti kannatada. Palgad on makstud, inimeste vallandamise korral on keeruline jälle uusi leida ja tööde lõpp tundub nii lähedal. Jääb ju üle vaid relee panna, tuba värvida ja kaamerad paigaldada ning saabki katsetusi alustada.
Uue ruumi lõputud katsetused ja parandused ning mitmesugused probleemid viisid partnerite vahel lahkarvamusteni. Meil oli kaks inimest Tallinnast ja kaks Narvast. Põhikoorem langes Tallinna tubadele, millest ma põhiliselt kirjutangi. Kuid Narva partnerid ei saanud arusaadavatel põhjustel pidevalt Tallinna tulla ning erinevad vääramatu jõu olukorrad raskendasid suhteid ja koormuse jaotamist oluliselt, kuna probleemid tuli lahendada siin ja praegu. Toetust oli üsna raske saada. Valdkond, mille eest kaks Tallinna partnerit ei pidanud vastutama...
⠀
Pinged kogunesid tasapisi, ühe narvalase tulihingelisus ja entusiasm hakkas raugema. Saime Tallinnas teise toa valmis. Töötasime pidevalt kahjumiga ning kulutasime palju aega protsesside toetamisele ja lihvimisele. Aga ausalt öeldes oli tulu tubades tasemel - headel päevadel oli see 700 eurot päevas (pange tähele, et see on päeva maksimaalne koormus, see pole suurepärane 21k kuus 🙂)
Tamm lõhkes
Tuba sai valmis ja mis edasi? Meil on veel ca 90 hoonestamata ruutmeetrit + võimalus juurde saada ca 30 ja kokku oleks võimalik teha veel 3 mängutuba. Hakkasime partneritega mõtlema, mida edasi teha. Lisaks tubadele kasvas rakenduse kaudu ka virtuaal-mobiiltuuride populaarsus ning meil õnnestus juhuslikult leida huvitav lahendus oma rakenduse tegemiseks ning uue ja võib-olla ka perspektiivikama suuna väljatöötamiseks. Meie eelarve oli juba ületatud. See oli nii sirgjooneline, et kõik saadud palgad tuli kohe edasi arenemiseks saata kahjumlikule ärile, kuid kõik said aru, et see on ajutine ja vaja on lihtsalt klientuuri kasvatada.
Pärast seda viimast rahasüsti jäi meile 2 võimalust. Suunata kõik ressursid viimase ruumi arendamiseks või rakenduse ehitamiseks. Siin läksid partnerite arvamused lahku ja ilmselt tegime põgenemistubade äris halvima valiku. Taotlusse investeerisid kaks partnerit ja ülejäänud eelarve püüdsid investeerida 3. ruumi loomisse, mis oli nii krundilt, teostuselt kui ka pindalalt suurim (see oli ilmselt ka järjekordne viga strateegia valikul) .
Selle tulemusena sai firmal raha otsa, vähendatud eelarvest ei piisanud isegi poole kolmanda toa loomiseks. Ka kõikide partnerite rahakott ja närv osutusid 3-ks ning sellest hetkest tõstis üks meist valge lipu, öeldes, et ta tahab tegevuse lõpetada. Ja see on meeskonnas veelgi hullem kui rahapuudus.
Kirjutage oma arvamus kommentaaridesse ja ärge unustage lugeda artikliga minu esimese äri kohta.