Tahaksin ka edaspidi rääkida meie kogemustest külalistetubade osas. Kui te algust ei tea või ei ole eelmist artiklit lugenud, siis soovitan teil sellega esmalt tutvuda on siin lingil.
Lugu lõppes sellega, et üks partneritest - omanikest avaldas soovi äritegevuse lõpetada. See on kindlasti ebameeldiv olukord kuid toona otsustasime allesjäänud partneritega, et saame hakkama.
Partner soovis meile oma osad müüa esialgu kallimalt kuid lõpuks lepiti alginvesteeringu suuruses kokku. See tähendab, et partner kaotas omalt poolt aega ja hilisemaid investeeringuid, mida ta pärast seda tegi. Arvutasime oma olemasolevate partneritega, et üldiselt on see õiglane hind ja ostsime aktsia välja.
Nüüd saan aru, et olime teinud järjekordse ränga vea. Meil ei jätkunud ressursse ja raha, pidime pidevalt ettevõttele isiklikust rahast lisa andma, et seda töös hoida. Samuti võtsime ja vabastasime ettevõttest lisaressursi, millega saaks ka mõne asja lahendada või raha juurde anda.
Teise haru kohalolek questi rakendusega võttis samuti palju aega ja kõike hakkas lumepallina kogunema. Näiteks seadsime kõik prioriteediks 3. külalistetoale, mis pidi koosnema 3 ruumist kokku ca 60 km-ga. Saime süžee ja automaatikaga väga segaseks, et teha midagi, mida Eesti turul ei olnud. Leppisime töövõtjatega quest-ruumi tööde nimekirjas kokku ja kahjuks vedasid nad meid sama kõvasti alt. Meie idee ei töötanud ideaalselt. Süsteem töötas 70% juhtudest ja oli raske aru saada, miks see juhtus. Tundus, et teised juhtmed ja süsteemid tekitavad häireid. Üldiselt süsteem ei töötanud nii, et seda klientide jaoks käivitada. Lisaks oli meie ümbrus veel loid. Meil oli jälle raha vaja, et kõike osta.
Ellujäämismäng
Tundub, et oma algusega oleme me ise juba mõnda väga keerulist otsimist mängima hakanud - kuidas sellest persest välja saada :). Ja perse läks aina paksemaks ja raskemaks. Ühel ilusal hetkel teatasid meie mõlemad administraatorid umbes kuu-kahe intervalliga oma soovist lahkuda ja mitte sellepärast, et me ei maksnud või vähe maksnud või töö ei huvitanud, vaid lihtsalt sellepärast, et tavaliselt keegi ei jää sellisele töökohal pikaks ajaks. Üldiselt saime nendega umbes pool aastat koos töötada ja teenindussektoris peetakse selliseid inimesi otseselt veteranideks.
Ülejäänud omanike jaoks oli kogu muutunud olukord naljast kaugel. Üks partner Narvas, kaks metsikult muude kohustustega hõivatud isikut Tallinnas. Administraatoreid ei ole, mänge ja olemasolevaid broneeringuid pole kedagi läbi viimas, kolmas tuba pole veel valmis, tulud ei kata kulusid, vaja raha ärile juurde anda, aga raha on meil kõigil otsas.
Siin juhtus veel üks tähelepanuväärne asi. Teistes hoonestamata ruumides (meil oli kokku ca 160 ruutmeetrit) selgus, et Tallinna Vee soojatrass oli läbi läinud ja kulges žanriklassikale kohaselt otse põranda alt. Tadam! Kui meie poolsurnud mära sai veel kuidagi liikuda, siis nüüd kohtas see mära oma tohutut jäämäge nagu see kuulsast filmist pärit laev.
Põrand tehti lahti, tubadesse tekkis põrgulik niiskus (arusaadav). Nad ei varjanud seda liiga palju.
Ja tundub, et see ei tähendanud, et see oli viimane piisk karikasse. Neid tilku oli nii palju, et mõne aja pärast on mul raske öelda, et see oli sama - aga mingil hetkel saime kõik kõigest aru.
Ja sellest imelisest valgustusest tuleb kindlasti järgmine kord hiljem juttu.